Sirje Potisepp: kõik E-d ei ole säilitusained
Toiduliidu juhi vastus lugejale.
Toiduliidu juhi vastus lugejale, kes ütles, et unistab kahjulike E-ainete keelustamisest toiduainetes ja soovitab toodetele, milles hunnik E-aineid sees, panna peale hoiatuse: tervisele kahjulik!Lisaainete teema on nii lai, et siin võib kirjutada lehekülgi. Tasub teada ja arvestada, et kõik E-d ei ole säilitusained.
Lisaaine on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil.
Lisaaineid kasutatakse näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarretavad ained, emulgaatorid), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne.
Lisaained jaotatakse nende päritolu järgi kolmeks:
• Looduslikud – ained, mis on eraldatud toidust (näiteks pektiin E 440 puuviljadest; karragenaan E 407 merevetikatest);
• Loodusidentsed ained – ained, mis ongi looduslikult toidus olemas, kuid mis on saadud sünteesi teel (näiteks antioksüdant askorbiinhape E 300 ning säilitusained sorbiin- (E 200) ja bensoehape E 210;
• Ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel polegi looduses analoogi (näiteks asotoiduvärvid, mis võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone). Samas kaks aastat tagasi keelustati Euroopa toiduohutusameti (EFSA) poolt toiduainetööstuses teatud asovärvainete kasutamine. Keelustamise aluseks on pikaajalised teaduslikud uuringud, millega EL tasandil vastav amet igapäevaselt ka tegeleb.
Lisaainetekasutamise vajadus peab olema põhjendatud. See tähendab, et lisaained on lubatud vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega.
Näiteks rasvarikaste toitude puhul on vaja kasutada antioksüdante, et kaitsta tooteid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest. Selleks kasutatakse sagedamini antioksüdandina askorbiinhapet E 300 (C-vitamiini).
Lihale ja lihatoodetele lisatavad säilitusained on nitritid (näiteks E 249; E 250) ja nitraadid (näiteks E 25;E 252), mis suruvad alla teatud bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse ja säilitavad samal ajal liha roosavärvuse.
Jookides kasutatakse säilitusainena sorbiinhapet ja sorbaate (E 200; E202 – E 203). Nii sorbiin- kui bensoehapet leidub looduslikult ka näiteks marjades.
Lisaainetel on Euroopa numbritunnus ehk E tunnus. E tunnus tähendab, et lisaaine on läbinud vastavad ohutuse hinnangud ja ELis heaks kiidetud. Lisaained on jaotatud tulenevalt nende põhifunktsioonidest rühmadeks.
Kõige enam toidus kasutatavad lisaainete rühmad on järgmised:
• Emulgaatorid,stabilisaatorid E 400 – E 499
• Antioksüdandid E 300 – E 399
• Säilitusained E 200 – E 299
• Toiduvärvid E 100 – E 199
Seega on igal lisaainel numbriline kood. Tähis E ja numbrikood viitavad konkreetsele keemilisele ühendile, mis on kantud toiduainetes kasutada lubatud lisaainete registrisse. Vastav koodsüsteem kehtib Euroopa Liidu maades. Tähis E (Europe) peaks olema ka lisaaine ohutuse garantiiks.
Selge on see, et naturaalsed ja tervislikud asjad olgu võimalikult ilma igasuguste lisaaineteta. Küll aga kasutatakse näiteks osade jookide valmistamisel säilitusaineid. Nende kasutamine tagab selle, et tarbija saab alati poest riknemata kauba ja kuna säilitusaineid kasutatakse toiduainetööstusest laiemalt, on nende kasutamise kogus seadusandlikult väga täpselt paika pandud.
Seaduseloome eesmärgiks on arvestada maksimaalsete kogusega, mida inimene saab toitu tarbides. Kui tarbija eesmärgiks on saada ilmalisaaineteta tooteid, siis tähelepanelikult pakendit uurides, leiab ta igas kategoorias vastavaid tooteid. Näiteks Aura mahlad ja nektarid, Limonaad, Kelluke, Aura vesi, ka kerge gaasiga sari Aura Plus.
Lisaks kehtib Eestis ELi nõue, et kui toodetes on sees asovärvid, peavad nad kandma hoiatust – „…. võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele“. Mul on hea meel tõdeda, et paljudes mittealkohoolsetes jookides asovärve ei kasutata.
Näiteks Largo jõhvikajoogi pakendil on koostisainete hulgas küll kirjas toiduvärv kinoliinkollane, kuid tegelikkuses on see juba 2007. aastast alates asendatud arooniamahlaga, mis annab samuti tootele ilusa punaka värvi. Vana kirjaga pakendid kasutatakse ära ning uutel seda värvainet enam kirjas ka pole. Oma otsuses asendada retseptuuris toiduvärv loodusliku mahlaga juhinduti just tervislikkuse ja looduslikkuse printsiipidest.
AS Largo ei kasuta kunstlikke aroome ega värvaineid ühegi oma toote puhul juba aastaid. Kuid tänu sellele osutuvad mõnedki meie tooted konkurentide omadest poeletil kallimateks. Kas olete tarbijana selleks valmis!? Kui jah, siis on tootja teile tänulik.
Tavaline töötlemata toiduaine (piim, vesi, liha, juurviljad jne) on ilma lisaaineteta. Tooraine töötlemisel uueks tooteks kasutatakse lisaaineid (kordan üle: ja kõik E-d ei ole säilitusained!). Toiduainete valdkonnas on kõik lubatud kasutatavad lisaained tähistatud E-numbritega.
Enne kui lisaaine lubatakse ELis kasutusele võtta, hindab selle ohutust põhjalikult EFSA (Euroepan Food Safety Association). Samuti on lisaainetele kehtestatud maksimaalsed kasutamise kogused ehk piirnormid toidugruppide kaupa, millest tootjad kinni peavad. Eestis kasutatakse just väikseimat lubatud kogust, kuid alati on see pakendil kirjas.
NB! Tasub teada, et pakendil märgitakse koostisosad kahanevas järjekorras, s.t. suurim koostisosakõige ees ja väikseim kõige lõpus.
Veel mõned näited elust. Moositootjad kasutavad:
• Värvid – puhtalt tarbijate soov, tarbija ostab silmadega.
• Paksendajad (tärklised, pektiinid – loodusliku päritoluga, aga töödeldud kaskuumuskindlaks, segamiskindlaks või ajas stabiilseks) seega E – numbriga.Kamoosisuhkur sisaldab poest ostes pektiini ja sorbaati..
• Happesuseregulaatorid – sidrunhape, tsitraat, toode peab sobima sellesse keskkonda, kuhu teda lisatakse (jogurt, jäätis)
Ollakse seisukohal, et kaasaegsel tööstusel on võimatu toime tulla ilma, et ei kasutataks lisaaineid. Kahjuks tingib lisaainete kasutamise meie kaubandus, kaupmees viib toote müümisel oma riski miinimumini, kuna aegpakendil on tema kasuks, kuid mitte tarbija. Samas ostab tarbija endiselt silmadega ja esteetilisus toiduainete puhul on tähtis tegur ning seda ka tulevikus.
Toiduainetööstus on võtnud suuna vähendada lisaainete sisaldust, kuid see võtab aega ja importkaup on ainult ootamas, millal meie toidukaubad riiulitelt väljalangevad. Sest suurem osa tarbijad on kindlad, et E-ainete kasutamine (kogused) on kontrolli all ja hakkavad siis importtooteid ostma.
Tegemist on keerulise probleemiga, aga tasapisi püüame leida lahendusi. Ka tänases raskes majandussituatsioonis tuuakse turule säilitusaineteta või looduslike säilitusainetega tooteid, mis hinnalt kallimad.
Kõik asjad avaldavad tervisele ebasoodsat mõju, kui neid kasutatakse üle normi ja mõtlematult.
Seetõttu tasub lähtuda neljast toitumise põhiprintsiibist: mõõdukus, vastavus vajadusele, tasakaalustatus ja mitmekesisus ning süüa ohtralt puu- ja juurvilju.
