Toiduekspert: lahjat piima sobib juua küll
TTÜ toiduainete instituudi direktor Raivo Vokk vastab lugejate küsimustele
TTÜ toiduainete instituudi direktor Raivo Vokk ütleb lugejate küsimustele vastates muuhulgas, et koolipiima-projekti raames tarbitav 2,5%-lise rasvasisaldusega piim pole kasvavale noorsoole kahjulik.
Mis ikkagi on meil poes müüdava piimaga? Miks meil tänapäeval poes müüdav piim ei lähe hapuks sel moe nagu on hapupiimaks hapnenud piim läbi ajaloo ja nagu hapnes ka poes müüdav pastoriseeritud pakipiim veel ka nõukogude ajal?
Joogipiima pastöriseeritakse, et ei läheks nii kiiresti hapnema jaoleks võimalik tarbijale müüa, seejuures säilitustingimustest kinni pidades. Vastupidiselt aga piima hapendades sõltub hapnemise edukus jupiimhappebakterite sisaldusest tootes. Samas pean ütlema, et ka 70-80-ndatel ei hapnenud poest ostetud joogipiim sama hästi kui talupiim.
Millal on võimalik poes lettide juures näha seletust lisaainete mõjust ja ka puuvilja-, juurvilja lettidel kõikide lisaainete ja väetiste nimistut, mida toodete kasvatamisel on kasutatud, samuti tervisekaitse tehtud teste jääkide sisaldusest?
Suitsupakkidele küll pannakse peale et kahjustab tervist! Samas igapäevanegi toit oma igasuguste keemiajääkide ja lisaainetega kahjustab pikaajaliselt tervist. Toidu tootmisel kasutatud lisaainete kohta on seadusandluse nõue nende esitamiseks märgistusel, nii et võimalikest ohtudest tarbijat teavitatakse. Lisaainete kasutamine on samuti reglementeeritud seadusandlike dokumentidega, kusjuures kasutatavus põhineb teadusandmetel.
Toiduga kokkupuutes olevate materjalide osas on kindlad nõuded, mida toidukaupade pakendamisel järgitakse. Nn ohtlikke plastmaterjale toiduga kokkupuuteks pole lubatud kasutada. Sooviks näha ka plastikaatide selgeid märgistusi, mis on ohtlik ja mis mitte nii väga ( plastid nr 1 kuni nr 7ni ) millest osad on rohkem kahjulikumad kui teised.
Jään vastuse võlgu, kuna pole kursis müügiorganisatsioonide arengusuundadega tarbija paremaks teavitamiseks. Siiski arvan, et selline info iga kauba juures on liigne. Tarbijale olulist informatsiooni valdab kaupluse töötaja, on võimalus ühendust võtta tootjaga, samuti saab tarbija interneti teel vajaliku info kätte. Näitena võin tuua kalades sisalduva dioksiini monitoringu tulemused, lisaainete nimistu ja lubatud kogused kasutamiseks erinevates toiduainetes ja palju muud, mis on interneti abil kättesaadavad kõigile.
Kas olete tutvunud uurimistöödega, kus tõendatakse, et näiteks maitsetugevdaja naatriumglutamaat (E621) või suhkruasendaja aspartaam (E951) on tervisele pika ajalisel ja pideval tarbimisel väga kahjulikud?
Tüsistused võivad halvimal juhul lõppeda alzheimeri või parkinsoniga. Ometi tuleb Eesti liha- ja kalatoodete hulgast lausa tikutulega otsida tooteid, kus E621 puuduks. Saksamaal näiteks on olukord hoopis teisiti – seal on naatriumglutamaadiga lihatooted pigem vähemuses. Ning aspartaami massiline kasutamine kõigis suhkruvabades toodetes, kui on ka ohutuid suhkruasendajaid? Samuti on tõestatud sünteetiliste värvainete väga kahjulik mõju. Kas riik ei ole probleemidest nende ainete puhul teadlik? Või riik lihtsalt ei huvitu sellest, et kodanikud saaksid elada tervemat ja inimväärsemat elu? Miks ei võeta midagi ette ja ei keelata neid kahjulikke aineid?
Jah, olen teadlik nii loomkatsetel saadud tulemustega naatriumglutamaadi mõjust organismile kui ka toitumisuuringute baasil leitud võimalike korrelatsioonidega. Samuti lugesin veel kord interneti leheküljed, kus otsingusõnaks märgitakse MSG (monosodium glutamate). Kahjuks pole seal esitatud informatsioon päris adekvaatne uurimistulemustega, pigem arvamuslik. Edaspidi soovitan lugejal tutvuda ka katsetes kasutatud testainete kogustega ja võrrelda neid toidus lubatud naatriumglutamaadi kogustega ja sealt juba päevase või nädalase tarbitava kogusega. Päevane tarbimine ei ületa seejuures lubatud päevast kogust.
Kahtlemata on aga minugi soovitus kasutada pere toiduks rohkem naturaalsest toormest isevalmistatud toitu.
Aspartaami kasutamisel on lubatud päevane kogus (ADI-arv) 40 mg/kg kehakaalu kohta. ELi maades läbiviidud uurimuse tulemustel ei ületa aspartaami tarbimine seda kogust. Viimastel aastatel on aga sukraloos aspartaami välja tõrjumas magustatud toodetes.
*On uurimistöid, mis tõestavad, et lihatoodete maitsetugevdajal onnarkootilised omadused (tekitab sõltuvust). Miks see narkots keelatudeiole? Toiduainetööstuste lobitöö + valitsejate hoolimatus oma rahvast?
* Kas Eestis üldse kontrollitakse millises koguses toitu lisatakse E621? Ja kas on kohustus see ühtemoodi märgistada- mitte peita pakendi see ebamäärase sildi “Maitseained” alla?
Soovin ka seda, et aspartaam ja seda sisaldavad toidud ei kuuluks supermarketites automaatselt tervisetoodete letti… Mis on absurd…
Samuti on Eestis liiga vähe teavitustööd – sellest et vähemalt lastele peaks e621 ja aspartaam keelatud olema. Lasteaedades antakse viinereid söögiks- ja keegi ei tea mis neis sees on jne. Kas Eesti ei võiks järgida näiteks lisaainete teemal Põhjamaid?
Toidu kvaliteedi ja ohutuse seireprogrammid on põllumajandusministeeriumi poolt planeeritud ja nimetatud lisaainete kogust on uuritud erinevates toiduproovides. Lisaaineid ei saa märgistusel kuidagi peita maitseainete alla. Narkootiline toime on ilmne liialdus maitsetugevdaja kohta – uuringutes leiti võimalikku isu kasvu. Põhiline maitsetugevdaja kasutus on siiski eesmärgiga alandada toidu maitsestamiseks kasutatavate maitseainete hulka toidutoodete tootmisel. Samas jääb minulegi arusaamatuks tootjapoolne “initsiatiiv” grillitud kanatoodete puhul naatriumglutamaadi kasutamiseks. Kuna märgistusel on nõutav kõikide kasutatud lisaainete esitamine, saab tarbija märgistust lugedes selgelt aru, millised tooted on naatriumglutamaadivabad. Eesti järgib EL maades (sh ka Põhjamaadest liikmesriikides) kehtivat seadusandlust.
Kuidas mõjutab meie kasvava noorsoo tervist lahjendatud piima tarbimine? Miks pakutakse nn koolipiima-projekti raames 2,5% rasvasisaldusega piima? Euroopa Liidu paljud riigid on ammugi aru saanud, et selline toode on kahjulik.
Pole ju mõttekas arvutada, et see on täna kulukas: tegelik kulu tuleb riigile aastate pärst, siis kui hakatakse võitlema osteoporoosi jm tagajärgedega. Öelge palun selgelt välja, millise koostisega piim on inimorganismile vajalik! Kes veel peaksid olema teavitustöö tegijad?
Kindlasti ei saa väita, et 2,5%-lise rasvasisaldusega piim oleks kahjulik. Mina joon kõrgema rasvasisaldusega piima, sest selle maitseomadused on mulle sobivad. Kui on soov alandada rasva tarbimist, tuleks laste puhul rasva piirata teiste toitude baasil, mitte aga rasvavaest või rasvavaba piima tarbides.
Kas on lootust, et millalgi keelatakse/lõpetatakse kahjulike e-ainete kasutamine toiduainetes? Miks keelatakse lasteaedades viinerite söömist, mitte ei piirata kahjulike e-ainete kogust toidus?
Kindlasti ei lõpetata lisaainete kasutamist toidutoodete tootmisel. Nende kasutamise eesmärk on eelkõige muuta tarbijale toit ohutumaks (säilitusainete kasutamine), meeldivamaks (toiduvärvide kasutamine, tardainete kasutamine jms) ja teatud juhtudel ka tarbitavaks (diabeetikutel näiteks suhkru asendamine magusainetega).
Lisaainete kasutamise kord aga kindlasti aja jooksul muutub, keelatakse osa neist, lisatakse uusi ja muudetakse lisaainete kasutamise piirnorme erinevate toidutoodete puhul. Viinerite söömist lasteaedades ei keela ükski seadusandlik akt, määrus vaid piirab viinerite, keeduvorstide jms lihatoodete tarbimist.
Kumb on tervisele ohutum – kas üleväetatud ja putukamürki täis pritsitud poekraam või siis nt metsamarjad, kuhu ilmselgelt võib ka karu olla peale pissinud ja sääsed oma vastsed munenud (no ikka käib ju üks peotäis marju korvi, teine suhu..) või siis kodupeenralt otse suhu pandud mullane maasikas?
Üleüldse – kuidas on õige viis puhastada puuvilju ja marju, et sellest pesemisest ka reaalselt kasu oleks (teadupärast pestakse nt viinamarju, maasikaid jm külma vee all, kui mina lasen kuuma vee ja nuustikuga isegi banaanid ja arbuusid üle..)? Et on sest pesemisest üldse reaalset kasu või on mõttetu ajaraisk?
Küllap on raske nautida metsas seenelkäiku või marjakorjamist, kui peas liiguvad hoopis mõtted sellest, kes siin enne küll käis ja minu poolt korjatavate metsaandidega pahandust tegi. Kas poleks õigem nautida täie rinnaga värsket õhku, meeldivat ümbruskonda ja samas nii toidulisa hankida kui ka täiendavaid maitseelamusi saada!
Kui aga tegemist kauplusest ostetud puu- või köögiviljaga, saab kerge loputamisega pinnal olevast mustusest, samuti kasutatud säilitusainetest lahti. Ei kujuta end küll käsna ja pesuvahendiga puuvilju pesemas.
Millised on taimetoitluse eelised ja miinused?
Taimne toit sisaldab rohkesti kiudainet, tavaliselt on ka rikas vitamiin C poolest ja energiamahult madalam loomsest toidust. Samas tasakaalustamata taimse toidu puuduseks on vähene energiasisaldus, vähe valku ja vitamiin D, B1 ja B2, B12, kaltsiumi, rauda, tsinki ja seleeni ning kindlasti asendamatuid n-3 rasvhappeid.
Kas nendest igasugustest toidulisanditest mingisugust suuremat tolku ka on või on see mõttetu raha raiskamine?
Nõustun siinkohal kolleegiga USAst, kes väidab, et esmalt tuleb korrastada oma päevane ratsioon ja siis sinna vajadusel ja raha ülejäägi korral lisada toidulisandeid. Arvan, et tippsportlastele on siiski teatud toidulisandeid tavatoidule lisaks vaja.
12 aastat tagasi kuulasin Teie loengut E-dest. Oli uus asi. Poes olles vaatan alati sildilt kui palju E-sid kuskil on. Viimasel ajal pole ühtki toiduainet, kus seda sees pole ja on nii suures ulatuses. Eriti jäätis, limonaad, tordid jne. Kuidas lapsi nendest säästa ja kas üle 300 E toiduained on üldse söödavad? Nende mõju inimesele?
Tõite toreda loetelu, milles limonaad ja tordid figureerivad! Karastusjookide osas olen võrdlemisi kinni ühe arvamuse juures – limonaadid jms joogid on ju peamiselt suhkrulahused, sisaldades 8-12% suhkrut. Minul nimetatud joogid eelistuste hulka ei kuulu.
Küsimuse teisest poolest ei saanud kahjuks aru – mida tähendab üle 300 E? Lisaaineid ehk E-aineid on üle 300 kasutusel. Samas on E-ainete tähistus selline, et grupeeritute hulka kuuluvad toiduvärvid (E100 seeriast), säilitusained (E200 seeriast), antioksüdandid (E300 seeriast), paksendajad (E400 seeriast). Kas arvate, et taimse päritoluga paksendajad on kahjulikud? Kindlasti mitte. Piiratud kasutusalaga lisaainete toimest inimorganismile aga saab lugeda Interneti materjalidest.
Actimel reklaamib end kui “kohustuslikku” hommikueinet. Kas tegemist on turundusliku nipiga või on Actimel tõepoolest väga tervislik? Kas mõni sarnane jogurtijook pole teie hinnangul kasulikum?
Eelistan Helluse jogurtit nii maitse kui ka toime poolest.
Mida te hommikueineks eelistate süüa?
Kindlasti kuuluvad mu hommikusöögi menüüsse kala, leib, puder ja piim. Kuna pühapäeva hommikul on rohkem aega, siis hommikusöögiks söön keedumuna (3-minuti muna), 6-8 vürtsikilu fileed, viilu rukkileiba, riisipudru võiga ja paar pannkooki moosiga. Juurde joon klaasi täispiima.
Tean arsti, kes soovitas väikestele imikueas lastele anda kodumaiseid puu- ja juurvilju. See tähendab, et apelsinid, mandariinid jms nii toorelt kui ka mahlana oleks olnud teine valik või isegi ebasoovitavad. Kuidas teie sellese suhtute?
Lisatoidu puhul kehtib lihtne reegel – üks uus nädalas! Kuna tsitruselised on tuntud võimaliku vastureaktsiooni tekitajana lapse organismis, siis apelsini, mandariini või sidruni, samuti aga ka meloni, kiivi jms kasutamisel jälgida võimalikke näidustusi.
Kui palju on poe moosides moosi? Või on kindlam ise moosi teha? Ühesõnaga, millised on poemoosi plussid ja millised miinused?
Moositootjad nii Eestis kui ka teistes maades jälgivad tegelikult tarbijate ostusoove ja maitse-eelistusi, mistõttu imporditud moosid on tihti meie maitsele mitte eriti harjumuspärased. Üldiselt on ka marjade/puuviljade sisaldus imporditud moosides tihti väiksem kui seda eestimaistes toodetes.
ELi maades on marjade/puuviljade sisaldus moosides seadusandlusega määratletud ja märgistusel saate sellega tutvuda.
Näitena on kodumaisel tootjal Salvestil Pannkoogimoos, mis sisaldab 10% marju ja 25% õunapüreed, samuti on üldine suhkrusisaldus märgitud.
Soovitan rohkem tähelepanu pöörata märgistusele! Kodustel moosidel te ei kasuta säilitusaineid, samuti pole tavapärane pektiini sisaldava moosisuhkru kasutamine, eelkõige hinna tõttu. Kodustel moosidel valite ka ise kasutatud suhkru koguse. Heade säilitustingimuste puudumine aga ei võimalda kõigil kodusel teel moosi valmistada ja säilitada.
GMO tootja Sposato ja selle “teadlased” väidavad, et GMO on kahjutu. Sama firma “teadlased” väitsid aastaid tagasi, et ka DDT “dust” jne on absoluutselt kahjutud. Tänaseks on tõde välja tulnud.
Millal lüüakse Sposato-suguste puhul kord majja ja millal hakkavad sõltumatud uurimused GMO kohta tulema? Või juhtub samuti, nagu DDT jt mürkidega – esimesed sõltumatud uurimused tulid liiga hilja, maailm mürgitatud, Sposatol megakasum taskus ja ei mingit vastutust tehtu eest!
GMO toiduga oli seotud hiljutine ELi uurimisprojekt, milles osales ka Eesti. Uuriti tarbijate teadlikkust GMO toidu osas ja nende eelistusi. Paraku peab möönma, et GMO ei kujuta endast tarbijale otsest ohtu.
Tuleb aga lisada, et uuringutes kasutatud meetodid ja tehnilised vahendid võivad olla ebapiisavad lõpliku vastuse selgitamiseks. Samas kõik toidud, mis sisaldavad GMO osiseid, peavad olema ka vastavalt märgistatud. Nii et tarbijale jääb valik. Mina valin GMO vaba toodet. Toidukauba lettidel pole ühtki sellist toodet, millel GM variandil puuduks tavaanaloog. Erandiks võivad saada müügikettides valmistatud salatid.
Lapsed ei saa kommidest üle ega ümber. Milliseid komme soovitate poes lapsele osta? Olen kuulnud, et kummikommid peaksid olema ühed n.ö tervislikumad, aga mida teie soovitate?
Laste kommiharjumus tuleneb vanemate ja tuttavate kommiarmastusest. Kui harjumus on juba tekkinud, siis valiku puhul peaks eelkõige silmas pidama, et kommid ei moodustaks arvestatavat osa lapse päevasöögist!
Kindlasti ei peaks soovitatavate hulka kuuluma nn pulgakommid, mille puhul laps hoiab suhkrurikast karamelli pikema aja vältel suuõõnes. Kindlasti võib see hammaste tervisele mõjuda.
Lagrits, kummikommid ja nätsukommid arvatakse olevat n-ö rohkem tervislikud. Mina seda seisukohta ei jaga. Ühest küljest laps küll rahuldab oma kommiisu ja ei saa ka arvestatavat energiakogust, kuid erksavärviliste kommide osas peab tähelepanelik olema.
Paljud lapsed on sünteetiliste toiduvärvide osas ülitundlikud, eriti asovärvide puhul.
